Mõttemuster: fikseerin omadused

Sul on kaks metallrõngast, pakk tikke ja küünal ning Sa pead tegema rõngastest number kaheksa, mis on piisavalt tugev, et laualt üles tõstes ja raputades katki ei läheks. Mida Sa teeksid?

Enamus inimesi mõtleb selles suunas, et kuidas saaks küünlavahaga rõngad omavahel ühendada. Tegelikult on selge, et niiviisi head lahendust ei leia.

Hea lahenduse võti on tegelikult hoopis küünlataht, teiste sõnadega nöör. See tuleb küünla seest välja sulatada ning sellega rõngad omavahel kokku siduda. Lihtne eks?

Psühholoogiadoktor Tony McCaffrey (University of Massachusetts) kirjutab ajakirjas Psychological Science, et enamikel meist takistab selle lahenduseni jõudmist funktsioonide fikseerimise harjumus (ingl.k. functional fixedness) – meie soov omistada asjale või selle osale just see funktsioon, milleks seda kõige enam kasutatakse.

Nähtuse ära tundmine pole iseenesest uus – sellest on räägitud juba aastakümneid (vt Wikipedia). McCaffrey, aga pakub selle lõksu vältimiseks imelihtsat rohtu – küsi iga asja kohta kaks küsimust:

  • Kas seda saab tükeldada?

  • Kas väikestele tükkidele tekkis sellest juurde uusi kasutusvõimalusi?


Selline tükeldamine ja tükkide uurimine aitab näha lahendusi, mis muidu kipuvad meie eest varju jääma. McCaffrey ütleb, et testgruppide puhul suurenes seda meetodit kasutades probleemide lahendamise võime 67%. Ja nagu ikka loovust nõudvate lahenduste puhul – lapsed on selles osavamad kui täiskasvanud. Antud juhul on uuringud näidanud, et viieaastased on sellest kõige vähem vaevatud, seitsmesed aga juba omandanud asjad „õiged“ funktsioonid :-).

Huvi korral loe McCaffrey tööst pikemalt siit.