Mitte ajurünnakul leitud ideed, vaid elluviidud ideed on väärtus, tavatseme me öelda ning pigem pidada jutumeheks seda, kelle on kogu aeg uued ideed, aga realiseerimiseni jõuvad üksikud. Kui sedagi.

Trikk on aga selles, et "suurvormide" jaoks on vaja luua palju keskpärast.

Ajaloost teada, et:

• Bach kirjutas iga nädal ühe kantaadi, isegi siis kui ta oli haige ning Mozart kirjutas üle 600 teose.
• Einsteini tuntakse peamiselt relatiivsusteooria järgi, aga ta tegelikult avaldas 248 tööd. Sama lugu Darwiniga, keda teame evolutsiooniteooria järgi, aga kes avaldas kokku 119 tööd.
• Freudi tööde arv oli 330 ja Maslow tööde arv oli 165. Mitut nende tööd Sina tead?
• Rembrandt tegi umbes 650 maali ja 2000 joonistust. Van Gogh tegi aastatel 1880-1890 üle 2000 töö (1100 maali ja 900 visandi) - laias-laastus 4 tööd nädalas ja nii 10 aastat järjest. Picasso oli veel produktiivsem - kokku üle 20 000 töö.

Kas nad olid jutumehed? Võib ju muidugi öelda, et need tööd on pigem elluviidud ideed kui lihtsalt ideed. Võib olla tõesti. Aga iva on, et ühelgi suuremehel polnud kõik tööd suurepärased - oli ülihäid, mille järgi neid tuntakse, aga keskpäraseid ja ka nigelaid. Kui viimaseid poleks olnud, siis ei oleks suure tõenäosusega ka esimesi.

Kas siis jutumees on jutumees või avastamata geenius?

Kirjuta oma mõtteid ja kogemusi sellest kus on Sinu jaoks tasakaal ideede hulga ja elluviimise vahel?