Kas su organisatsioonis elab ikka veendumus, et kellast-kellani kohalolek võrdub tulemusega? See usk pärineb ajast, mil inimene oli tootmisliini pikendus ja töö pidi olema mõõdetav silmaga. Aga mõtlemine pole nähtav tegevus ja tulemuslikkust saab mõõta läbi selgete eesmärkide.

Koondasime siia postitusse nopped teadusuuringutest, mis aitavad mõista teistsugust töökorraldust — ning seda, kuidas luua loovat organisatsiooni.

Sageli öeldakse, et ideed ei loe ja teostus on kõik.

See kõlab enesekindlalt ja loogiliselt – tulemusi loovad teod, mitte mõtted.

Aga mis siis, kui see arusaam on ohtlikult poolik?

Mis siis, kui teostus on vaid jäämäe nähtav tipp – ja tõeline konkurentsieelis peitub hoopis selles, kui kiiresti ja kui palju uusi ideid meeskond üldse suudab luua?

1980.–1990. aastatel otsustasid mitmed USA haiglad teha midagi enneolematut – nad hakkasid avaldama oma suremusnäitajaid. Esmapilgul tundus see olevat hea mõte, sest kui haigla missioon on ravida, siis mis võiks olla selgem mõõdik kui see, kui palju patsiente tervena koju jõuab?

Mõnikord on vaja juba koosoleku või ajurünnaku ajal teha vahekokkuvõte ning hinnata leitud ideede sobivust. Selleks sobib hästi UKT test - mille käigus tehakse ideede genereerimises paus ning hinnatakse iga ideed kolmes kategoorias: uudsus, kasulikkus ja tehtavus.

“Seal on konkurents liiga tihe – sinna pole mõtet minna.” “Sellel turul on juba tegijaid ees, see rong on läinud.”

Need argumendid kipuvad strateegia aruteludel kõlama.

Need on ekslikud.

Tegelik oht ei peitu konkurentsis. Oht peitub hoopis selles, kui konkurentsi pole. Sest seal, kus pole konkurente, pole sageli ka nõudlust.