Kuidas on küsimiste küsimine ja innovatsioon seotud?

Ajaloost on teada, et väsimatud küsimuste küsijad on olnud ka näiteks Leonardo da Vinci ja Albert Einstein. Viimane nendest on koguni öelnud, et kui tal oleks 60 minutit sellise küsimuse lahendamiseks, millest sõltub tema elu, siis ta esimesed 55 minutit kulutaks õige küsimuse sõnastamisele.

Finantsjuht küsib tegevjuhilt: "Miks me neid inimesi nii palju koolitame? See on ju kulukas. Ja mis siis saab kui me neid koolitame ja nad töölt ära lähevad?"
"Aga mis siis saab kui me neid ei koolita ja nad jäävad," küsib tegevjuht vastu.

Küsimiste küsimisega on sama lugu - lühiajaline kokkuhoid ei pruugi seda pikas plaanis teps mitte olla. Võimalusi ei leita üles ja innovatsioon läheb kaotsi.

Mis viib meid järgmise teemani – milliseid küsimusi tasub küsida?

Milliseid küsimusi tasub küsida, et meeskond oleks nutikam ja äri innovaatiline?

Kasutame töötubades vahel ajurünnaku asemel küsimisrünnakut - eesmärk on mitte genereerida lahendusideid, vaid 50 küsimust ning sellega käivitada ideede leidmine. Kirjutasime sellest siin.

Mis selgub? Enamus inimesi ei ole väga osavad suure hulga küsimuste küsimises. Kuskil 20-30 vahel tekib sageli tunne, et kõik on küsitud. Meetodi autor aga ütleb, et sellest punktist tuleb alati edasi minna - sealt alles algab tõeline süvenemine.

Tom Pohlmann kirjutas kunagi Harvard Business Review´is küsimuste küsimise oskusest ning jagas diskussiooni juhtimise küsimused nelja suurde gruppi. Oleme märganud, et selline väike küsimuste süstematiseerimine tekitab nendest päris tõhusad arutelu juhtimise tööriistad.

• Selgitavad küsimused aitavad paremini aru saada, mida öeldi. Kasutage küsimusi nagu "Kas saaksid rohkem rääkida?", "Miks sa nii arvad?" jne. Sageli me ei küsi küsimusi, sest arvame, et saime aru, mida rääkija öelda tahtis. Pahatihti teeme siis aga üpris suuri oletusi tema idee tegeliku sisu osas. Ära oleta! Küsi!
• Nn naaberküsimused aitavad otsida ja mõtestada haakuvaid asjaolusid, näiteks "Kuidas saaks seda ideed rakendada teistsugustes tingimustes?" või "Kus veel saaks seda ideed rakendada?". Võib lahenduse ka mingisse konkreetsesse konteksti tõsta - näiteks küsimus "Kuidas see lahendus Lätis töötaks?" suunab osalejaid võrdlema lahenduse rakendamist Eestis ja Lätis ning sageli sellise võrdluse tulemusel avastatakse midagi ka Eestis rakendamise kohta.
• Tunneliküsimused on head, et kaevuda sügavamale ja vaadelda põhjuseid - näiteks "Kuidas sa sellele järeldusele jõudsid?", "Mis eelduseid kasutasid?", "Kellega seda arutasid?" või "Miks sa sammu X vahele jätsid?".
• Neljas komplekt on laiendavad küsimused - need suunavad osalejaid vaatama laiemat pilti. Küsige näiteks "Kui astume sammu tagasi, siis milline on suur pilt?", "Mis suurema trendi tulemus areng X võiks olla?", "Kas me lahendame õiget probleemi?" või "Milline oleks alternatiivne küsimuse sõnastus?"

Loomulikult ei pea neid küsimusi küsima ainult juht, otse vastupidi – loo organisatsioonikultuur, kus kõik küsivad selle loogika alusel.

Kuidas luua organisatsioonikultuur, mis toetab küsimuste küsimist?

Esmane soovitus: treenige! Küsimuste küsimine ja vaatenurga vahetamine on treenitav oskus. Võid treenimiseks kasutada ka lihtsat mõtlemisharjutust, mille autor on Roger von Oech, kes soovitab: proovige koosolekul mõnda üldtuntud seisukohta vastupidiseks argumenteerida.

Näiteks vanasõna "Kett on nii tugev kui nõrk on tema kõige nõrgem lüli", viitab justkui sellele, et kõige nõrgem lüli on midagi halba. See on midagi, millega peaks tegelema kui me tahame omada tugevamat "ketti".

Aga äkki on täpselt vastupidi?

Mis olukorras kehtiks vastupidine?

On olukordi, kus nõrgim lüli on ju suurepärane ja hädavajalik asi! Mõtle näiteks automaatkaitsmele elektrisüsteemis - see pole ju midagi muud kui süsteemi teadlikult sisse ehitatud kõige nõrgem lüli, mille eesmärk ongi minna katki (ok, tänapäeval - lülituda välja) ja kaitsta seeläbi vooluvõrgus olevaid seadmeid, vältida tulekahju jne. Kas peaksime seda kuidagi edasi arendama? Et see ei lülituks välja? Ilmselt mitte, sest selle „keti“ kõige nõrgem lüli on ülikasulik osa ketist, eks? :-).

Teine soovitus on veel lihtsam – igaüks peab alustama iseendast. Igaüks meist saab teha järgmist:

1. Olla kohal, vaadelda olukordasid ning märgata kuidas asjad täna on korraldatud ja panna sealjuures tähele ka detaile. Küsida, miks on asjad nii korraldatud nagu nad parasjagu on? Harjumusest?
2. Kuulata teiste küsimusi ja vastuseid eelarvamusteta. Vastuste juures on oluline eristades ka fakte ja ebatõeseid eeldusi.
3. Mitte rahulduda põhjendustega stiilis "Asjad on alati nii olnud!" või "See lihtsalt on nii!". Kui keegi selliseid põhjendusi esitab, siis küsida, et MIKS asjad nii on? Mis on selle muutmise suurim takistus?
4. Mitte lasta ennast segada sellest, et mõned peavad mõnda Su küsimust naiivseks või vastuseid ilmselgeks. Naiivse küsimisega alustamine pole üldse halb - see aitab vaadata üle aluseeldused, millele tugineme.
5. Olla järjekindel ja jätkata küsimist - kasutades näiteks "5 why" tehnikat. Ja kaevata ennast tegelike põhjusteni välja.
6. Lõpetada eeldamine, et vastused on alati olemas ja need antakse kohe. Tavaliselt ei olegi vastuseid kohe vaja. Otse vastupidi - mõnikord on just vaja, et otsekohene küsimus saaks "settida" ja et inimesed harjuks asju uutmoodi vaatama. Küll siis vastus ka tuleb.
7. Ja last but not least - olla elluviija ja tõlkida lahendused tegevusteks ja leppida tiimiga kokku järgmised sammud.

Paar ohukohta, mida tuleb vältida

 Ära unusta, et üks tõhusamaid arutelu surmajaid on küsimus: "Aga mis Su lahendus on?". See on laialt levinud eeldus, et küsimust küsima tulles – mida sageli ekslikult tõlgendatakse kriitikana – peab inimesel oma lahendus olemas olema. See on lihtsalt ohtlik iga sellise organisatsiooni tervisele, kus initsiatiiv ja ise mõtlemine grammikesegi võrra olulised on. 

Teine suur küsimuste ja entusiasmi tapja, mida sageli kohtame on soov küsimustele kohe vastata. Kiirelt. Mida lihtsam tundub küsimus, seda kiiremini tahame vastata. Tark inimene ju ometigi teab SELLELE küsimusele vastust.

Ärge vastake kiirelt, sest kohe vastama tormates me süveneme vähem. See omakorda aga tähendab, et "tulistame" puusalt, autopiloot töötab täiskiirusel. Ainult et... ...need on vanad, igavad ja keskpärased lahendused, mis sageli toimivad senise tegutsemisviisi õigustusena.

Me aitame ideid leida ja need kasvama panna. Kuidas? Aidates vahetada vaatenurka. Kui arvad, et me saame abiks olla, siis võta ühendust ja räägime.