Lipikurünnak – ajurünnak paberilehekestel, mis paneb osalejad aktiivselt mõtlema ja esmaseid ideid arendama
Laialt on teada fakt, et hoolimata ajurünnakute näilisest populaarsusest genereerivad inimesed üksi olles rohkem ideid kui grupis. Allpool toome välja kaks peamist põhjust miks see nii on ning anname ühe lihtsa tööriista kuidas ajurünnak nii tööle panna, et kõik panustavad nii ideede leidmisesse kui edasi arendamisesse.
On palju põhjuseid miks klassikaline ajurünnak pole efektiivne, kaks peamist põhjust on sotsiaalne logelemine ja hirm:
Mida me selle teadmisega peale hakkame? Ei tee ühiseid ideede otsimisi ja arendamisi ja palume inimestel tulla heade ideede ja ettepankutega, mis nad on ise välja mõelnud?
Päris nii siiski ka asjad ei tööta. Reaalsus on see, et kui räägitakse ajurünnakute mittetoimimisest, siis peetakse silmas konkreetseks tehnikat, mille lõi enam kui pool sajandit tagasi Alex Faickney Osborn. Ja teadmine, et see viis ideid leida ei toimi, ei anna põhjust järeldada, et igasugune grupitöö ideede leidmiseks ja arendamiseks ei toimi.
Kogemus näitab, et inimesed vajavad ideede arendamiseks teiste abi - hea fiilinguga üksteise esmaste ideede kuulamist ja "nende peale ehitamist". See on loominguline protsess.
Äripsühholoog Peter Heslin soovitabki grupil värsketele lahendustele tulemiseks kasutada mõnda alternatiivset võimalust, mis sisaldaks esimeses etapis individuaalset ideede genereerimist ning seejärel nende esmaste ideede ühist arendamist. Selliseid tehnikaid on mitmeid - siinkohal pakume välja 1920-ndatel professor C.C. Crawfordi (University of Southern California) poolt loodud tehnika - Lipikurünnak.
Selle tehnika kasutamise eesmärk on paberilehekeste ja kiire tempo abil kaasata kõik efektiivsesse ajurünnakusse. Seda võib kasutada ka soojendusülesandena enne teiste loominguliste tööriistade kasutamist.
- Sotsiaalne logelemine – sel ajal kui teised ideid loobivad on osadel väga kerge uusi lahendusi mitte otsida ja kui jutujärg nendeni jõuab, siis mõnda varasemat asja kommenteerida või öelda midagi, mis meil selle teema kohta ammu meeles mõlkunud.
- Teine klassikaline ajurünnaku takistus on hirm – äkki keegi kostitab minu ideed negatiivse hinnanguga. Ja kui ei ütle, siis mõtleb ikkagi.
Mida me selle teadmisega peale hakkame? Ei tee ühiseid ideede otsimisi ja arendamisi ja palume inimestel tulla heade ideede ja ettepankutega, mis nad on ise välja mõelnud?
Päris nii siiski ka asjad ei tööta. Reaalsus on see, et kui räägitakse ajurünnakute mittetoimimisest, siis peetakse silmas konkreetseks tehnikat, mille lõi enam kui pool sajandit tagasi Alex Faickney Osborn. Ja teadmine, et see viis ideid leida ei toimi, ei anna põhjust järeldada, et igasugune grupitöö ideede leidmiseks ja arendamiseks ei toimi.
Kogemus näitab, et inimesed vajavad ideede arendamiseks teiste abi - hea fiilinguga üksteise esmaste ideede kuulamist ja "nende peale ehitamist". See on loominguline protsess.
Äripsühholoog Peter Heslin soovitabki grupil värsketele lahendustele tulemiseks kasutada mõnda alternatiivset võimalust, mis sisaldaks esimeses etapis individuaalset ideede genereerimist ning seejärel nende esmaste ideede ühist arendamist. Selliseid tehnikaid on mitmeid - siinkohal pakume välja 1920-ndatel professor C.C. Crawfordi (University of Southern California) poolt loodud tehnika - Lipikurünnak.
Selle tehnika kasutamise eesmärk on paberilehekeste ja kiire tempo abil kaasata kõik efektiivsesse ajurünnakusse. Seda võib kasutada ka soojendusülesandena enne teiste loominguliste tööriistade kasutamist.
Kuidas seda kasutada?
- Esimene samm on individuaalne töö. Iga osaleja töötab 5-10 minutit üksi ja kirjutab iga idee eraldi Post-It paberile.
- Samm number kaks on töötamine rühmas. Istuge rühmaga maha, koguge kokku kõikide paberilehekesed ja proovige omavahel erinevaid ideid kombineerida. Mõned kombineerite kokku uueks ideeks, teised jälle väikesteks ideeklastriteks. Kindlaid reegleid siin ei ole - vaadake, mis hakkab kokku kõlama. Loomulikult on teil kogu aeg vaba voli iga ideed täiendada, lisada uusi ideid jne. Oluline on, et töötaksite spontaanselt ja kiiresti – sügavamad arutelud ja hinnangud jäägu hilisemaks.
- Kolmas samm - hinnake ideid ja ideede klastreid mingi kindla kriteeriumi põhjal (hea oleks see enne algust kokku leppida) - näiteks kasutatavus, originaalsus, paindlikkus, ellu viimise kiirus, investeeringu suurus vmt. Selleks võite kasutada ideemaatriksit.