Ilmselt tead Bullshit bingo nimelist igavuse tapmise mängu pikkade koosolekute jaoks. Kes ei tea saab kiire ülevaate siit. Strateegiakoosolekud annavad suurepärase võimaluse seda mängu ikka jälle mängida.

Kahetsusväärelt paljud strateegiad sisaldavad palju üldsõnalisi ilusaid lauseid nagu „efektiivseimaks tootjaks saamine”, „kliendirahulolu tagamine” vmt.

Miks juhid, kes on strateegia formuleerijad, jäävad nii üldsõnaliseks? Harvard Business Review eelmise aasta detsembri numbris arvas Stanfordi ülikooli organisatsioonikäitumise professor Chip Heath, et selle põhjus ei ole mitte juhtide ebapädevus või soov „tähtsat” juttu rääkida, vaid asjaolu, et juhid, kes igapäev nendele teemadele mõtlevad, nende teemade sees elavad räägivad abstaktselt kuna esitavad kokkuvõtlikult seda, mida nad on juhtkonnas palju arutanud ja mis on nende jaoks elementaarne.

Kõik oleks ju korras – juhid räägivad lühidalt nagu neil kombeks on ja saavad üksteisest aru. Poolelt lauselt. Probleem tekib aga starteegia viimisel töötajateni, sest nemad ei ole juhatuse koosolekutel osalenud ning ei taba nende lausete taga olevaid mõtteid ja siis tundub kogu jutt eelpool nimetet mängu sarnane.

1990-ndate alguses viis Elizabeth Newton Stanfordi ülikoolis läbi katse, kus paluti osadel katsealustel koputada mingit üldtuntud meloodiat ja teistel arvata, mis meloodiaga on tegemist. Enne katset arvasid katsealused, et ca pooled korrad peaks ikka ära arvama. Reaalne tulemus oli aga, et 40-st meloodiast üks arvati ära – õnnestumise protsent oli 2,5%.

Juhid arvavad, et töötaja saab ju aru, mida nad mõtlevad. Töötaja arvab, et teab mida juhid mõtlevad. Paraku on õnnestumise protsent suure tõenäosusega samas suurusjärgus meloodiate ära arvamise tõenäosusega.

Soovitus: tõlgi eesmärgid konkreetseteks mõõdetavateks tulemusteks ning hoolitse selle eest, et need räägitakse lahti koos „suure pildiga”. Siis on lootust, et sel aastal jääb see mäng mängimata.