Ma olen suhteliselt suur pastaroogade austaja. Ja parmesani austaja ka. Olen mõned viimased kuud teinud ühte omalaadset eksperimenti - nimelt hakkasin parmesaniga pastat tellides oma tellimust müüjale esitades sinna lõppu alati lisama "rohke parmesaniga, palun".

Põnev on jälgida teenindajate reaktsiooni - mõni heidab pilgu ning küsib minu soovi üle, mõni ei reageeri üldse, mõned lubavad kokale edasi öelda. Aga arvake kui mitu korda ma seda siis tegelikult saanud olen? Väga üksikud korrad.

Nüüd siis edasi mõeldes - parmesani juustu pannakse pasta peale vast mõnikümmend grammi, mis juhtuks kui paneks senise 20g asemel mõnele kliendile 30g? Kulud suureneks? Isegi kui parmesani hind on 200 kr/kg, siis 10 lisagrammi oleks 2 krooni.

Kahekroonise allahindluse peale ma tagasi ei tuleks, aga naeratus koos ekstraparmesaniga võiks imet teha :-).

Või siis üks teine lugu. Küsisin hiljuti ühelt ettevõtjalt, et mis oli tema eduretsept kui ta ühes Eesti linnas oma teenindusvaldkonnas tegutseva ettevõtte paari aastaga nullist piirkonna turuliidriks arendas. Peale väikest mõtlemist rääkis ta vastuse asemel ühe loo sellest, kuidas nad läksid kliendi juurde põrandaid puhastama ning klient küsis, et kas nad saaksid ka kaks aknalauda üle tõmmata. Mida Sina teeksid? Oleksid lisatöö üle õnnelik, teeksid töö hästi ära ja lisaksid selle arvele? Tema filosoofia oli sellised asjad tasuta ära teha. Kliendi rahulolu nimel.

Lugude moraal: ole esmalt inimene ja siis ettevõtja ja näed, et äri hakkab paremini minema. Inimesed märkavad, et Sa tuled sammu vastu ja pingutad ning nad toovad selle kuhjaga tagasi lojaalsuse ning suust-suhu turundusega. Proovi eriti just praegusel ajal.