"Mul ei ole olnud mingeid eesmärke, sest ma ei näe eesmärke. Minu silmade ees on tundmatu maastik, minu tee suubub sellesse. Ma ei näe mis on mägede taga, ma ei näe, mis on käänakute taga, aga ma pean teadma suunda. Ja see suund on minus endas olemas. See suund on otsekui mingi heli, mingi toon, mida ma ei tohi kaotada. See on kõige tähtsam, see on peamine. Ja kõik muu tuleb. Kui ma lähen edasi ja oma tooni kuulen ja oma suunda hoian, siis ma hakkan ära tundma oma eesmärkki, siis kui ma sinna jõuan. Ma satun äkki maastikele, kus saan aru, et siia ma tahtsingi tulla."

Nii räägib Fred Jüssi ühes vanas Ööülikooli saates. Selle kuulamine pani aga mind mõtlema, et see heli või toon on tegelikult just see, mida ärijuhil tänases maailmas vaja on. Olud muutuvad nii kiirelt, et täpseid eesmärke panna pole kohati isegi mõtet, rääkimata detailsetest pikaajalistest tegevuskavadest. Pigem on vaja kindlalt paigas hoida oma visioon ja selle alusel teha oma valikud. Mitte kunstlik, punnitatud visioon, vaid just see tunne - kogenud juhil on seal kogemust ja intuitsiooni sees vähemalt sama palju kui ratsionaalset analüüsi. Või nagu hiljuti ütles üks tuttav - Eesti mõistes suure grupi juht ja omanik - kui võtan planeerimisel appi Exceli, siis vea protsent tõuseb hüppeliselt [võrreldes intuitsiooni pealt otsustamisega]. :-)

Ma ise olen visiooni metafoorina kasutanud kompassi ja Põhjapooluse näidet - võõrast metsast välja tulemiseks on vaja kompassi, mis näitab meile põhjasuunda. Ometigi ei ole meil kavatsust Põhjapoolusele välja jõuda. Visiooniga on natuke samasugune lugu - see peab andma suuna. Suund ja eesmärk ei ole aga üks ja sama.

Kas nüüd just alati ja ainult sellele toetuma peaks, aga kogenud juhina usalda segastel aegadel oma sisetunnet. Ja tee seda hoolimata sellest, et meile on sisse kasvatatud arvamus, et alati peab meie tegusid ja otsuseid kontrollima ratsionaalne mõtlemine.