Kuigi see on kriis, milles Ansipki ei tahaks elada, peab ju ka siin oma võimalus peituma. Nagu igas kriisis.

Praeguseks on Euroopa Liidu 216 miljonist töötajast hakanud kaugtööd tegema ligikaudu 40% – enam kui 86 miljonit inimest. Kuna GitHubi uuring ütleb meile, et 30% kaugtöötajatest soovib vähemalt aeg-ajalt teha kaugtööd välismaalt, sh 4%, kes tahab seda teha kogu aeg, siis on Euroopa Liidus hinnanguliselt umbes 26 miljonit reisivat kaugtöötajat, kelle seas siis omakorda on umbes 3,5 miljonit diginomaadi ehk pidevalt välisriigist töötavat kaugtöötajat. Sellise käitumise kohta on inglise keeles tekkinud termin workation (work + vacation). Tegemist on suure turuga – majanduslikult hinnati nende poolt sihtriikides kulutatava raha suuruseks 2021. aastal 787 miljardit dollarit.

See ongi Eesti turismisektori võimalus! Võimalus, mille kasutamiseks on vaja mõista selle kliendigrupi käitumist ning disainida sellest tulenevalt kasutajasõbralikud teenused.

Džinni enam lambi sisse tagasi ei saa!

Vaatame seda pilti ka tööandja pilguga. Pandeemia on tööandjate hoiakuid töövormide osas muutnud. BCG uuringus nentis 70% juhtidest, et nad on kaugtöö võimaldamise suhtes täna avatumad, kui nad olid enne pandeemiat, ning 87% juhtidest ütleb, et nende investeeringud sisaldavad kaugtöö võimaldamisele suunatud tehnoloogiainvesteeringuid. Muide, 80% töötajatest, kes kavatsevad pärast pandeemiat kaugtööga jätkata, soovitaksid sellist töövormi ka sõbrale – töökorralduse revolutsioonidžinni enam lambi sisse tagasi ei saa!

On suur müüt, et diginomaadid peatuvad ainult soojades maades. Soojad maad on muidugi atraktiivsed, aga näiteks Remote Technlogy Inc poolt 2021. aastal tehtud uuring „The best destination for remote work“ ütleb, et TOP 1 sihtkoht on Toronto, viies on Helsingi, kuues on aga Teravmägede saarestikus asuv Svalbard. Veel on esikümnes Berliin ja Dublin. Pilt on selline, nagu turismis ikka – oma koht on nii päikesel kui lumel, nii linnal kui loodusel. Sihtkoha valimise peamine kriteerium ei ole kliima, sellest eespool on turvalisus, kiire ja usaldusväärse kvaliteediga internet, juurdepääsetavus ning süvenemist võimaldav töökeskkond.

Diginomaadide elustiili lahutamatu osa on soov kogeda kohalikku kultuuri, maitsta kohalikke toite ning aeg-ajalt lülitada ennast virtuaalmaailmast välja. Kui vaadata maailmas ringi, siis hoolimata sellest, et enamik ühiskontoreid, kus nomaadidel meeldib töötada, asuvad linnades, on järjest enam tekkinud neid ka looduslikult tähelepanuväärsetesse kohtadesse: surfi- ja suusakeskused või hoopis üksildased paigad ürglooduses või polaarjoone lähistel, kus nauditakse erakordset ning kodust erinevat looduskeskkonda.

11% diginomaadidest toob asukohavaliku olulise kriteeriumina välja ka juurdepääsu loodusele (Adventure Travel Trade Association). Seega haakub diginomaadlus ka meie turismistrateegia fookusteemadega: loodus, autente kultuur ja kohalik toit.

Arvestades, et diginomaadi töötamis- ja ostmisharjumused on väga virtuaalsed ning diginomaad on väga suur internetist otsija, siis me saame panna meie riigi tehnoloogia ja start-up-maine turismisektori jaoks tööle.

Kaugtöö arendamisel oleks Eesti turismi jaoks strateegiline väärtus – maailmas, kus kaugtöö on levinud, võimaldab selle atraktiivne sidumine teiste turismitoodetega märgatavalt pikendada turisti siin viibimist ja kasvatada tema kulutatud raha. Eesti turismi strateegias on kolm olulist strateegilist mõõdikut, mida diginomaadid aitavad saavutada: pikendada siin viibimist, vähendada regionaalset ebavõrdsust ja suurendada kulutatud raha hulka.

Teeme Eestist kaugtöömaa! Meie UNESCO pärand, põlisloodus ja tehnoloogiariigi kuvand on sellele sihtgrupile maailma mastaabis täiesti unikaalne kombinatsioon. Kõige selle eelduseks on aga siseriiklikult kaugtöökultuuri käima tõmbamine ja selle jõuline kommunikeerimine ning taristu ja teenuste arendamine.

Hakkame tööle!