Keskpärane ei taha olla vaba. Ta ei tea tahtagi. Ta on ilma  illusioonideta ja ideaalideta, ainult tänases päevas elav, rutiini  tardunud kodanik. Kõikjale ja ei kuhugi kõlbav, ei midagi ära rikkuv  ega midagi saavutav.


Keskpärane ei ava tõde, aga tundub tõepärane. Ta pole ise uus, aga  reformib uut. Ta on uueks vana ja vanaks uus. Keskpärane on  kõikuv, vastavalt ajale, kohale ja ruumile. Keskpärane ei ületa iial  surnud punkti.

Keskpärast on rohkem, kui halba. Keskpärasus on halvem kui halb,  sest halb ei kannata kriitikat. Halb taganeb, keelatakse, lakkab.

Keskpärasus püsib, sest on keskel ja kannatlik. Ta on ligikaudne,  allub hästi skeemile. Kannatab kriitika välja.

Keskpärasuse vastu peab võitlema, sest seda on hirmuäratavalt  palju. Ta võtab eri vorme, kaitseb ennast erinevate teooriatega, aga  oma olemuselt jääb ta ikka samaks - keskpäraseks.

Keskpärane võib olla söötijäänud hea - ja see on halb. Keskpärane  võib olla ennast arendanud halb ja see on hea.

- Voldemar Panso