Kõigepealt natuke keerulist tausta (aga võid selle lõigu vahele jätta ja leppida teadmisega, et metoodika on usaldusväärne) - eksperimentides kasutati loovuse mõõtmiseks kahte üldlevinud testi - GAU ja CRA test. Esimene nendest mõõdab divergentset ehk hargnevat mõtlemist - probleemile rohkem kui ühe lahenduse pakkumise võimet. Teine mõõdab konvergentset ehk koondavat mõtlemist - probleemile lahenduse otsimist eeldusega, et olemas on vaid üks õige lahendus või vastus; näiteks parima lahenduse välja valimise võimet suure hulga võimalike lahenduste seast.

Esimeses eksperimendis võrreldi osalejate tulemusi kui nad istusid või trenažööril kõndisid - 81% osalejatest kasvas kõndides võime leida uudseid lahendusi ning 23% kasvas kõndimise ajal võime õiget lahendust välja valida. 

Teises eksperimendis prooviti erinevaid istumise ja jalutamise kombinatsioone - esmalt lahendasid osalejad teste kui nad istusid ja jalutasid, seejärel jalutades ja istudes ning kolmandal juhul kui nad istusid kaks korda järjest. Tulemus oli sama - jalutamise ajal olid GAU testi tulemused paremad s.t. leiti rohkem uusi lahendusi.

Mida siis selle teadmisega peale hakata? Alustades lõpust - igasugune tegevus, mis meid toolist püsti ajab on juba kasulik :-). Teiseks - kui Sinu ees on väljakutse, mis vajab uut lahendust, siis suurim tõenäosus erinevaid võimalikke lahendusi leida, on minna koos kolleegiga jalutama ning teemat lahkama. Otsustamise ajal tingimata jalutama ei pea.